pallpea igapäevaelu

Kuna täna 4 kuud tagasi oli üks väga tähtis sündmus, otsustasin ma veel kord sellel päeval juhtunu meelde tuletada ja üles kirjutada, et seda ka veel 4 aasta pärast ehk lugeda.Niisiis...alustame algusest...oli 16. juuni hommikupoolik...ärkasin ja tundsin väikeseid valusid kõhus, need olid aga väga väikesed, nii et paanikaks ponud põhjust ja nii ma alustasingi oma tavapärast päeva...valud aga jätkusid ja kuna ma ei soovinud üksinda kodus nende peale mõelda, otsustasin ma minna Sälli juurde, et koos midagi ette võtta, et mõtted kõhuvalust eemale viia...Sälli juures siis tuligi meil suurepärane mõte, läheme bowlingut mängima, mõeldud tehtud...mäng mul väga hästi ei läinud, nii et ma otsustasin teistele näidata, et tegelikult ei ole ma mingi möku ja kutsusin nad endale vastu astuma korvpalli platsil...seal aga juhtus Sälli küünega õnnetus ja korvpalli mängimise isu saigi otsa...aga kell oligi juba õhtupoolik ja kõhud olid ka juba tühjad nii et läksimegi ära Sälli juurde....seal jäid nagu valud juba täitsa vakka ja ma arvasin, et oligi selline valealarm....aga kui kell lõi 20.00, hakkas asi uuesti pihta ja siis juba märksa tugevamalt...otsustasin, et nüüd oleks õige aeg endale Mikk järele kutsuda ja igaks juhuks koju asju pakkima minna...Mikule helistades oli tema aga väga kahtlev, tal oli pooleli tähtis altuuratöö ja tahtis ikka täit kindlust saada, et ega ma talle nalja ei viska...kui ta siis lõpuks mind ikka uskuma jäi ja järgi tuli, leidis ta, et pole mul ju häda veel midagi, nii et ta võib vabalt tööle taagasi minna...ega mul ju polnudki veel valud väga suured, nii et lasin tal rahulikult minna...kodus siis võtsin veel mõnusa vanni, tegin ennast korda, ehitasin endale tekkidest ja patjadest voodisse kuhja, kus oleks mugav lösutada ja läksin sinna otsa valusid üle puhuma...möödus tund, teine, kolmaski, kell 24.00 tuli siis minu juurde ema...mina sain endaga täitsa hästi hakkama, aga temal tekkis paanika, hakkas kohe kääre ja puhtaid rätikuid otsima, et mul ikka tuhud juba üle kolme minuti ja ju juba kohe sünnitangi....pidin siis teda natukene maha rahustama, et küll ma ikka ise tunnen kui sünnitama hakkan, et pole veel asi nii hull...varsti siis helistasin Mikule, et kas ta hakkab juba tulema, aga ei, temal oli alles asi pooleli ja ega pooliku töö eest ju raha ei maksta...mis siis ikka, ootasin veel tunnikese, kuid endiselt oli tal tööd veel küllaga, kui kell siis 2 lõi, võttis ema telefoni ja tegi mikule ühe kurja kõne, et tema pole koolitatud lapsi vastu võtma ja tulgu ta kohe koju ja viigu mind haiglasse....selle peale siis mikk tuligi ja helistas veel alt, et no tema on nüüd kohal, kas ma saan oma kottidega ise alla, või peab ta üles ka tulema...kuna mul ikka valud juba täitsa suured, palusin tal siiski üles tulla...hiaglasse jõudsime kell 2.30, seal panin endale kitli selga ja läksin sünnitustuppa, kus mind kohe külili keerati ja lapse südametöö mõõtmis masinad külge pandi....emakakaela avatus oli juba 8 cm, sii et lubati, et enam ei lähe kaua, aga selles külili asendis olid need valud umbes miljon korda valusamad, nii et iga minut läks juba nii kaua, et need kodus veedetud tunnid olid selle kõrval kukepea, mõne aja pärast avati ka veed ja siis läks möll lahti, küll keerati mind kõhuli, küll küljeli siis topiti mingeid tablette, mida ma ei tahtnud vastu võtta, aga kui nad kinnitasid, et need on glükoosi tabletid, siis olin ma nõus....samal ajal aga mikk oli vana rahu ise ja püüdis veel väikest uinakutki teha...lõpuks siis pandi mind selili ja kästi pressima hakata...eks ma siis pressisin ja pressisin ja kell 4.53 välja pressisin....selleks ajaks sai ikka mikk ka une silmist ja lõikas nabanööri läbi ja hakkas pildistama:)varsti siis viidi poja koos mikuga ülevaatusele ja samal ajal vaadati mind üle. Varsti siis tulid Mirko ja Mikk jälle tagasi ja kuna oli olnud raske öö, pugesime me seal samas sünnitustoas kolmekesi sinna samasse voodisse, kus ma just sünnitanud olin ja jäime tuttu...vot sihuke tore lugu siis juhtuski 4 kuud tagasi...ja kui räägitakse, et see sünnitamine on üks õudne asi, siis mina küll ütleks, et eks ta natukene raske ole, aga minu jaoks on ta üks kõige emotsioonirikkamaid ja toredamaid kogemusi elus!!!